Parasvöötme ja lähistroopika rohtla

Rohtlad on liigirikkad rohumaad millest suuremad paiknevad Euraasia ja Põhja-Ameerika mandrilise kliimaga siseosas ja Lõuna-Ameerika kaguosas. Väiksemaid esineb Uus-Meremaa Lõunasaarel ja Austraalia kaguosas. Kunagi oli rohtlatel all rohkem maa ala, kuid tänapäeval on suurem osa neist põldudeks aretatud.    https://sites.google.com/a/seoulforeign.org/year8grassland/_/rsrc/1472840360530/home/world-map/tmpgrmp2.gif

  Rohtlates on pikk, soe, sageli põuane suvi. Juulikuu keskmine temperatuur ületab 20 ° C. Talv on külm ja võib esineda pakast. Vihmasaju on mõõdukas, keskmiselt 300-300 mm aastas.   Võib ligikautselt öelda, et igas rohumaa askohas on vähemalt mingisugune tornado oht. Võib esile tuua preeria, kus võibesineda F5 tornadosid. Seal väib esineda ka eriti problemaatilist rahe sadu.  Väib öelda, et kõikjal peale pampa võib esineda maavärinaid.

  Rohtlates kasvavab rohkelt lühikese kasvuperioodiga kõrrelisi, kes on kohastunud taluma põua ja külma. Põua vastu võitlemiseks kasvavad nad tihedates puhmikutes, on kitsate lehtedega ja varrel võib esineda karvakesi. Liigid õitsevad erinevatel aegadel ja kasutavad ressursse erinevatest mulla sügavustest, vältimaks üksteisele ette jäämist. Mõnedel taimedel on sügav juurestik, mis võimaldab vett koguda ka paari meetri sügavuselt. Põlenutele aitavad vastu pidada kogutud varuained.          Kuni 75% enamus taimede biomassist on maa all.   Kevadel lume sulades ja mulla niiskeks saadeks, hakkavad esimesena õitsema liigid, kes on endale toitaineid varunud, muutes rohtla kevade ja suve alguse puhul väga värvikaks. Suviseks põuaperioodiks on enamus taimi jõudnud õitseda, viljuda ja seemneid toota, nii et nad saavad lubada endal kolletuda ja kuivada. Mitmed üheaastased taimed murduvad kuivades juure küljest lahti ja hakkavad tuule abil seemneid levitades veer...

  Rohtla on koduks paljudele rohusööjatele, nii suurtele kui ka väikestele. Eriti mitmekesiselt leidub närilisi, kellest mõned elavad suurtes kolooniates, näiteks suslikud Euraasias ja rohtlahaukurid Põhja-Ameerikas. Neist toituvad röövlinud nagu kotkad ja pistrikud ja kiskjad nagu hundid ja rebased. Rohtlates leidub ka palju madusid ja sisalikke.   Rohtlates on ka palju kobestajaid, naiteks vihmaussid, uruhiired, mutid ja suslikud.  Preeriakoerad (ehk rohtlahaukurid) on sammuti head kobestajad, sest seal kus nad on viibind, on maa nende urgude süsteemist läbi kaevatud. nad hammustavad oma urgude ümbrusest taimed maha, eesmärgiga saada toitu ja ülevaate territooriumist.   Kord leidus rohtlates ka rohkelt suurte rohusööjate karje (Ameerika piison, Euraasia saiga-antiloop), kuid kuna inimene rakendas rohtlaid põlduteks ja karjakasvatuseks ümber (ja küttimise tõttu) on neil tekinud raskusi.

  Inimesed on rohtlat ümber arendades märgatavalt vähendanud rohtlate suurust ja viinud taime ja looma liike väljasremise ääreni, kui mitte väljasuremiseni. Näiteks piisonit toideti tööliste massile, või küttiti lihtsalt lõbust ja siis sellele peale neile sobivate alade rohke vähenemine. On reostatud õhku. Seal esineb ka heitegaaside vihmavette lahustumisest tulenev happe vihm. Kuigi ära visatud prahti esineb, ei paista see olevat nii suur probleem kui mõnes muus kohas. Ikkagi inimesed on sinna prahti viskand. Vesi võib olla nitraatiga,antatsiiniga ja muude ainetega saastatud.

  Preerias võib nähtavasti saada nakatatud yersinia pestis bakteriga, francisella tularensis bakteriga (levitab puuk), rickettsia rickettsii bakteriga (levitab puuk).